Friedebert Tuglas
Illimar avastab maailma n-ö
puhta lehena, lapsesilmadega. Selle protsessi vahendamiseks on omal kohal naivistlik
kujutusviis. Felix Ormusson jõuab läbi halenaljaka sündmustejada tõdemuseni, et
tema maailmapilt ei vasta päriselt tegelikkusele.
Tuglas on kirjutanud tuhandeid lehekülgi kriitikat. esseistikat, kirjandus-ja
kultuuriloolisi töid, sh monograafiaid "Juhan Liiv" ja "Eesti Kirjameeste Selts",
uurimused Kalevipojast ja esimesest venestamisajast. Kriitiliste analüüside
võtmesõnad on stiil ja esteetiline väärtuslikkus. Maailmakirjanikke portreteerides
huvitus Tuglas rohkem eluloost ja isiksusest kui teostest. Eesti kirjanike seas on ta
ainulaadne selle poolest, et jäädvustas süstemaatiliselt omaenese loomingulugu. Tema
teoste sünnilood on avaldatud mosaiikraamatus "Rahutu rada".
Reisikirjeldustes seal Tuglas esialalde kunsti, eriti maali ja arhitektuuri, aga ka
annaabi.ee 
