Vene kirjanikud
vastandub niisama ühekülgne tõde "inimene on loomu poolest kuri".
Kaootilisus, irratsionaalsus ja stiihilisus on Dostojevski 60ndate aastate teostes maailma ja inimese
peamisi jooni. Elu komplitseeritus, kahepalgelisus peegeldub juba kirjaniku suurte romaanide
struktuuriski. Dostojevski on toonud maailmakirjandusse vene rahvuse sümbolkuju: leplik, ohvrimeelne
ja kõikeandestav (nt. Sonja Marmeladova "Kuritöö ja karistus").
Kapitalistlikule arenguteele asunud Euroopa mõju, juba Venemaalegi tunginud kodanlikud suhted
(raha, eraomand) ja härraste egoistlikud instinktid kijundavad teise, sotsiaalselt ja kultuuriliselt
rahvusele võõra tüübi, mis on rahvaliku vastand individualisti, ateisti, kelle maailma keskpunktiks ei
ole mitte jumal, vaid inimene, kes ei järgi mitte kristlikke ja seega vaimseid, vaid inimlikke, s.t.
materiaalseid huvisid. Kui selle lihtesindajateks on kodanlikud ärimehed või egoistlikud mõisnikud, siis