Kunst reklaamis
kommunikatsioonivahendiks. Tolleaegese propagandistliku kunsti eesmärk oligi valada
sõnasõjad epigrammilisse visuaalsesse vormi, sest nii oli võimalus vaid liigutada ka
võhiklike ja jäikade inimeste meeli.1 Kujutav kunst oli mõjusam kui olid sõnad ja
füüsilised karistused.
1
Harbison, Craig, „Renessansskunst põhja pool Alpe”, lk 112- 118
Rääkides lähemalt kunstist reklaami teenistuses on hea näiteks võtta 20. sajandi üks
tuntuim, venekujuri, NSVL’ i rahvakunstniku (1943) Veera Ignatjevna Muhhina (1889-
1953) roostevabast terasest 24 meetri (teiste andmete järgi 25- meetrine) kõrgune
monumendi „Tööline ja kolhoositar” (LISA 1), mis valmis 1937. aasta Pariisi
maailmanäituse tarbeks, kus ta tipnes 35 meetri kõrgusel NSV Liidu paviljonil ning oli
algselt mõeldud paviljoni kunstiliseks elemendiks. Nõukogude Liit vajas näitusel teiste
kapitalistlike riikidega võitlemiseks midagi monumentaalset, dünaamilist, kõnekat ja