"vendigi" - 1 õppematerjal

Tõde ja Õigus II Terve tekst

,,Kas ta ütles midagi?" ,,Ei, võttis ainult ukse vahelt kirja vastu," vastas Indrek. ,,Sel vanal narril tuleb ka veel aru pähe," arvas härra Maurus siis, millele Indrekul midagi polnud juurde lisada. Aga üksi jäänud, kordas ta ebateadlikult endamisi: ,,Ära unusta kunagi selle nime, keda armastad," millele järgnes natukese aja pärast: ,,Aga keda ma siis armastan? Armastan ma kedagi?" Ei, ta ei armastanud kedagi, mitte kedagi. Talle näis, et ta ei armasta õieti oma isa ja ema, õdesid-vendigi. Armastas ta ehk Vargamäge? Praegu tundus talle, nagu ei armastaks ta sedagi, nii et maksaks tema nime meeles pidada. Kõik paistis äkki kaugena ja ükskõiksena. Aga ometi kandis ta kõigi nende nimesid meeles, nagu armastaks ta neid kõiki. ,,Sakslase loba," lausus ta endamisi ja lisas juurde: ,,Koopula, koopula!" Samal ajal pistis ta käe tasku ja leidis sealt kaks tassikõrva, võttis nad välja ning vaatles neid peos. Kaks uut tassikõrva!