Naine ja perekond keskajal
suurem tema isiklikust saatusest ja soovidest. Vältida igasugust laiduväärset käitumist ja hoida
sellega jõus kahe leeri liitu, sünnitada järglasi ja aidata kaasa oma uue suguvõsa püsimisele, anda
truult tema käsutusse oma keha ja kaasatoodud varad, need olid ülesanded, mis pandi naisele peale
võib-olla tungivamaltki kui kohustused abikaasa vastu.
Ühiskondliku hierarhia veel madalamal astmel, 13. ja 14. sajandi linnade patritsiaadis lahendati
vanu vaene ja lõputuid vendetasid samuti naiste demononstratiivse vahetamise teel.
Abielu kui rahutõotus või -lubadus toob mängu ka perekondade staatuse ja au. Naist ära andes või
vastu võttes hindasid perekonnad loomikult liidust saadavat prestiizi või materiaalseid eeliseid.
Siinkohal on oluline, et pruudiks antud naine tegi läbi kahekordse ümberpaiknemise, ta siirdus
abikaasa majja ning lisaks sellele liikus vertikaalsel teljel- kas ülespoole, ühiskondlikult kõrgema
positsiooniga perekonda, või allapoole.