V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
-- nii toredas riietuses, pooleldi kollases ja pooleldi punases nagu Caudebeci õun?»
1
4
1
«Aulik härra,» ütles Gringoire haledalt, «see on tõesti imelik ülikond, ja te näete, et ma
sellepärast suuremat häbi tunnen kui kass, kellele tühi kõrvits pähe oleks topitud.
Tõepoolest, minu poolt on see väga paha vahi-seersandihärrasid provotseerida, et nad ühel
pütaagor-lasest filosoofil selle kuuega kaetud selja läbi vemmel-daksid. Kuid mis parata,
auväärt õpetaja! Selles on süüdi mu vana vammus, mis mind talve tulekul nii alatult maha
jättis sel ettekäändel, et ta tükkideks pudeneb ja tal tarve on kaltsukorjaja kotti puhkama
minna. Mis parata! Tsivilisatsioon pole veel nii kaugele arenenud, et inimene võiks ihualasti
käia, nagu seda vana Diogenes * tahtis. Lisage siia veel juurde, et puhus väga külm tuul ja
jaanuar pole eriti sobiv kuu, et inimkonda katsuda tagajärjekalt sellele tsivilisatsiooni