esindajad ja ka nende arusaam moraalist on mitmekesine. Teoses on koomilisi lugusid alama astme kleerikutest, kaupmeestest, jõukatest linnakodanikest, talupoegadest ja õukondlastest. Ei puudu ka traagika, Boccaccio puudutab ka õnnetute armastajate kurbi saatuseid. Novellides väärtustatakse nutikust ja teravmeelsust, naeruvääristatakse armukadedaid, ihneid ja rumalaid. Boccaccio kujutab värvikalt kavalaid armukesi, juhme talupoegi ja leidlikke vembumehi. Pilke objektiks on ka vaimulikud, keda kirjanik ilmselgelt põlgab. Boccaccio ülistab eelkõige armastust ja elurõõmu, imetleb terast mõistust, säästmata pilkest rumalaid ja silmakirjatsejaid. Siiski ei saa alati pahelised inimesed karistada ja ka üllad ning ausad võivad oma elus ebaõnne kohata. Nii võib ahne kaupmees vaatamata oma jumalakartmatule eluviisile ikkagi lõpetada rikka mehena ja paandunud liiderdajast kurjategija surra pühakuna.
sugestiivravi esiisana. Mesmeriseerimiseks nimetasid oma tegevust ka esimesed hüpnoosravijad. Pariisi neuroloog Jean Martin Charcot (1825-1893) uuris hüsteerilisi seisundeid (anesteesiat, halvatust, pimedust, kurtust, krambihooge ja mälulünki) ja pidas neid somatogeenseteks. Ühel ilusal päeval aga hüpnotiseerisid tema üliõpilased terve naise, sugereerisid talle hüsteeria sümptomid ning näitasid professorile kui patsienti. Selmet karistada vembumehi, muutis dr. Charcot oma teooriat. Üks tema õpilasi - Pierre Janet (1859-1947) jätkas hüsteeria psühholoogilise teooria arendamist. Hüsteeria uurijatest ei saa nimetamata jätta Josef Breuerit (1842-1925). Tema patsient Anna O., tolle edukas ravi hüpnoosis “ärareageerimise” abil e. katarsise meetodil ning koos S.Freudiga kirjutatud raamat “Studien über Hysterie” (1895) on hüsteeria, sellega ka neurooside, sellega ka vaimsete häirete psühholoogilise teooria ja ravi nurgakivi.
annaabi.ee 
