Kirjandus keskaegses linnas
värssjutustused – prantslastel fabliood, sakslastel švankid. Need on traditsioonilised rahva
suus liikunud õpetliku sisuga naljalood, milles sarjatakse naiste truudusetust ja kirikumeeste
liiderlikkust ning rahaahnust. Sageli koonduvad anekdoodid ja seiklused mõne populaarse
tegelase ümber, näiteks saksa rändlauliku Strickeri švankidekogu “Papp Amis”. Paljud
Amise seiklused omistatakse järgmistel sajanditel Alam-Saksa ja Flandria maailmakuulsale
vembumehele Thyl Eulenspiegelile.
Keskaja lõppu tähistab mitmekesine “narrikirjandus”, milles naerdakse mineviku rumaluse
üle. Seda žanri ei põlanud õpetlasedki, nagu näitab Madalmaade suure humanisti Rotterdami
Erasmuse ladinakeelne “Narruse kiitus” (1509)
Keskaegse prantsuse linnakirjanduse kaks suurteost on “Roosiromaan” ja “Rebaseromaan”.
“Rebaseromaani” nime all on tuntuks saanud Põhja-Prantsusmaa linnades XII-XIII saj
tekkinud tsükliline loomaeepos
annaabi.ee 
