Viljandi
Viljandi linnuse
omandamisega, esialgu veel lepingulistes suhetes eestlastega, oli Mõõgavendade ordu
kindlustanud omale kontrolli Läänemerelt algava Pärnu-Viljandi-Tartu-Pihkva-Novgorodi
kaubatee üle. Kaup vajas laoruume, kaupmehed peatuspaika ja kirikut. Linnuse
kindlustamine ja hoonestamine oli kaubatee kaitsest tingitud vajadus.
1234. aastal oli Rooma paavsti juurde kutsutud teiste hulgas ka Hartwicus de Velyn.
Velyn oli Viljandi tollane nimekuju, seega Hartvig Viljandist. 1283. aasta 29. juulil
mainitakse esmakordselt kirjalikult Viljandi linnaõigusi. Ordumeister Villikinus de Endorpe
(Wilhelm von Endorp) kinnitas ametisse asumisel Viljandi linnale heina- ja metsamaa
kasutuse (sarase) ning Hamburg-Riia linnaõiguse.
Tuleb tõdeda, et edukas kaubandus võimaldas saada kasumit ning rajada linnale
tornidega kivimüürid ja vallikraavi. Võrreldes naaberlinnade arenguga on järeldatud, et
annaabi.ee 
