Henrik Visnapuu
kodumaast ja sõja jubedustest. Ta kirjeldab seda valu, mida tekitab teadmine, kui kodud on
võõraste käes ning maal, mida armastatakse, valatakse verd. Selgub Visnapuu põlgus linna ja
linnaelu vastu. See on mõnes mõttes ka mõistetav kuna ta on pärit maalt ning üles kasvanud
maaelu tingimustes. Ta ei ole rahul ka Eesti Vabariigi riigieluga ning võimude otsused ei
vasta Visnapuu lootustele. Sõja teemat on selgelt näha luuletuses ,,Jääb inimene ikka, ikka
meil veel velleks" ja ,,Ärge tapke inimest"
Nii valus, valus meek, et tuleb venda tappa,
Verd kuuma nõrisada musta mulla kappa.
On ikka, ikka inimene veel meil velleks.
Mul on valus ja häbi.
Ajal, millal magasin, tapeti inimest,
Millal katsin end vaibaga, poodi inimest,
Süda pisteti läbi.
,,Taliharjas" on mitmed luuletused üles ehitatud just kõla ja meloodilisust jälgides, mis
tekivad tänu sõnakordustele ja lihtsatele rea lõpus olevatele riimidele. Näiteks luuletus
,,Sireli" ja ,,Meie aeg":
annaabi.ee 
