Metsade sääst
muu varutud sööt oli otsas. Kadaka oksad koos okastega olid talu majapidamises
tuntud desinfitseerivaks vahendiks. Nimekas balti-saksa kirjamees Johann Wilhelm
Ludwig von Luce kirjeldas seda 1823. aastal järgmiselt. "Eestlased tarvitavad kadakat
parfüümina, võtavad ühte kätte küünla või põleva puutüki, teise kadakaoksa, süütavad
selle ja kustutavad vehkides taas ära, ja nende tuba on kohe läbisuitsutatud.
Veisetaudide puhul suitsutatakse sel viisil ka lehmalautasid" (Luce,1823). Talurahva
komme neljapäeviti kadakaokaste suitsuga ruume suitsutada oli eestlastele tõesti
iseloomulik. Oldi veendunud, et sel viisil püsivad haigused ja üldse kurjad jõud talust
eemal. Kuid ka okastega kadakaoksi kasutati ka näiteks piimapüttide puhastamiseks.
Arvati, et selliselt puhastatud piimanõus püsib piim kaua värske.
Lehtpuude lehed koos okstega olid mitmel pool Eestis olnud heina kõrval äärmiselt