V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Ta oli nagu päevavalgusest pimedasse toodud tungal.
Aadlipreilid olid tahtmatult sellest pimestatud. Igaüks tundis ennast oma ilus kuidagi
haavatuna. Sellepärast muutus nende rinne (lubatagu meile see väljendus) otsekohe, ilma et
nad omavahel ühtki sõna oleksid poetanud. Nad said üksteisest oivaliselt aru. Naisi ühendab
nende instinkt palju kiiremini kui mehi nende mõistus. Nende ees oli vaenlane: kõik tundsid
seda, kõik liitusid ühte. Nagu piisab ühest veinitilgast, et klaasitäit vett punaseks teha, nii
piisab ühe ilusama naise ilmumisest, et kogu ilusate naiste seltskonna meeleolu rikkuda, eriti
siis, kui nende hulgas ainult üks mees juhtub olema.
Sellepärast võeti ka mustlanna vastu imeliku jahedusega. Nad mõõtsid teda ülevalt alla,
vaatasid siis üksteisele otsa ja sellega oli kõik öeldud. Kõik oli sõnadetagi selge. Noor
tütarlaps aga jäi ootama, et keegi teda kõne-taks, ja oli ise nii erutatud, et ei julgenud silmigi
üles tõsta.
annaabi.ee 
