Esimene linnapea oli kolonel Martin Terras 1927.- 1930. a. 1929. a. valiti linnapeaks Georg Kold, kes alustas linna heakorrastamist, rajas puukooli, korrastas lossi, sillutas tänavaid. Ehitati rannahoone ning rajati supelrand, elanike kaasamiseks asutati Põltsamaa Kaunistamise Selts. 1930-ndatel aastatel varustati kõik tänavad elektrivalgusega oma elektrijaamast. Põltsamaad 1930-ndatel aastatel kirjeldab kogumik "Sakalamaa elu" kui tagasihoidlikult elavat tööka rahva linna: lisaks ETK veinitehasele ja puuvilaaiale oli siin rida raua- ja puutööstusi, kolm ajakohast jahu- ja lauatööstust, meierei, hulk suuremad ja vähemaid kauplusi; peale nende haigla, apteek, kolm kooli, kaks panka, riigi- ja omavalitsuse-asutusi. Lisaks oli linnal põllumaid, mida rendile anti. Kuna Tartu-Tallinna maantee käis läbi linna, läks hästi ka kolmel hotell-restoranil ja viiel kohvikul. Samal ajajärgul ilmus Põltsamaal kolm nädalalehte. II maailmasõjas hävis ligikaudu 75% linna hoonetest
E. Vilde nimeline majand veini tegema 1967. aastal. Rekordtoodang küündis peaaegu kahe miljoni liitrini aastas. Veerandsaja jooksul on tehtud kümmet erinevat veini. Neist kõige kauem laagerdub pihlakavein, alles kolme aasta pärast villitakse ta pudelisse. Sõsta-ja õunaveinidel kulub kaks aastat, kõige rutem valmib aga jõhvikavein, talle piisab ühest laagerdusaastast. Niihästi Võhu kui ka teiste majandite veinides pole tilkagi piiritust. Riik lubab piiritust väikesele veinitehasele vaid vähesel määral, aga tänu sellele on maaveinid ka tervislikumad. Pudelipuudus sundis Võhu veinitegijaid 1991. aastal alustama lahtise veini müüki majandi keskuses Pajustis, suviti ei valmistanud isegi 2000-4000 liitri veini läbimüük päevas mingit raskust. Toormaterjali nappus tingis 1990. aastal selle, et hakati sisse vedama viinamarjaveini Moldovast, Usbekistanist, Aserbaidzaanist nii raudteel kui autoveokitega. Näiteks
annaabi.ee 
