A.dumas Kolm musketäri terve raamat
järgmisel päeval kell kuus hommikul, et talle oma võlga tasuda.
Porthosel käis hasartmäng hookaupa. Võidukatel päevadel oli ta särav ja ülbe.
Kaotuse korral kadus ta jäljetult mõneks päevaks, ning ilmus hiljem nähtavale kahvatu ja
mossis näoga, kuid alati rahaga taskus.
Aramis ei mänginud iialgi. Ta oli kõige halvem musketär ja viletsaim külaline, keda
võib kujutleda. Alati pidi ta töötama. Mõnikord lõunasöögil, kui kõik veinijoovas-tuses ja
vestlusetuhinas arvasid, et võiks veel paar-kolm tundi lauas istuda, tõusis Aramis
meeldivalt naeratades, vaatas kella ja lahkus seltskonnast, et minna konsulteerima ühe
teoloogiga, nagu ta ütles. Teinekord jälle läks ta koju, et kirjutada väitekirja, ja palus
sõpru teda mitte tülitada.
Sellistel puhkudel ilmus Athose huulile meeldiv nukker naeratus, mis nii väga sobis
ta õilsale näole, Porthos aga jõi ja vandus, et Aramisest ei saa iialgi midagi rohkemat kui
külaküree.
annaabi.ee 
