A.dumas Kolm musketäri terve raamat
hulluks. Ta laskis oma pea kätele vajuda ja teeskles magamist.
«Noored mehed ei oska enam juua,» ütles Athos teda kaastundlikult silmitsedes. «Ja
siiski on see poiss üks parematest.»
XXVIII TAGASISÕIT.
Ehkki d'Artagnan oli vapustatud Athose õudsest pihtimusest, siiski tundus talle selles
poolikus paljastuses veel nii mõndagi ähmasena. Kõigepealt oli kõnelnud täiesti joobnud
mees mehele, kes oli ainult pooljoobnud, kuid hoolimata pähetõusnud veiniaurust, mida
põhjustasid kaks-kolm burgunderipudelit, oli d'Artagnanil järgmisel hommikul üles
tõustes iga Athose sõna niisama hästi meeles, nagu oleksid need Athose kõnelemise ajal
talle ükshaaval pähe vajutatud. Kahtlus tekitas temas veel fpalavamat soovi jõuda
täielikule selgusele ja ta läks sõbra juurest läbi kindla kavatsusega eilset jutuajamist
uuesti alustada. Ta leidis Athose aga kõige rahulikumas meeleolus, see tähendab, ta oli