Eesti kultuurilugu
Nad olid peamiseks lüliks, kelle kaudu mitmesugused uued tööriistad ja töövõtted
külakäsitöölisteni ja sealt edasi talupoegade majapidamistesse levisid. Mitmesuguste
kutseoskustega puutöömeistrite olemasolust maal 19. sajandi algul annavad tunnistust ka 1820.
aastail pandud perekonnanimed, mille hulgas on hulganisti puutöödega seotuid. Neilt
kutseoskustega käsitöölistelt on talupojad tellinud veimevakku, riidekirste, õllekanne, vokke,
rangipuid, vankrirattaid jm.
Viisutegija
Ajaliselt jagunes puutööde tegemine kaheks: põllutööde perioodil tehti vaid kõige
hädapärasemaid töid, talvisel ajal oli see aga meespere peamisi ülesandeid. Et puutööd nõudsid
valgust, oli meeste töökohaks rehetoa aknaalune valgem osa. Suvel ehitati ka elamuid ja
kõrvalhooneid.
Kogu puutöödeks vajalik tarbepuu ja ehitusmaterjal varuti talvel, detsembrist veebruarini, mil