seelikuid, särke, ülerõivaid. Vöö kandmist on põhjendatud ka maagiliste uskumustega. Rahva pärimuses on vöö pideva kandmise vajadust seletatud sellega, et vöö kinnitab keha, vöötatud keha on kõvem; vööga ei katkestanud ega venitanud end ära. Vööd hakati kandma juba lapsepõlves. Usuti, et vöötatuna kasvab tütarlaps keskelt peenemaks. Vöö oli samuti rahvatraditsioonidega seotud rituaal- ja kinkeesemeks. Igal abiellujal tütarlapsel pidi olema veimevakk ja veimevakas olid tingimata ka vööd. Vanad pulmakombed lubavad oletada , et just vööd ja paelad on 4 kuulunud vanimate andide hulka. Jõuka pruudi veimevakas võis vööde arv ulatuda sajani. Tavaliselt oli veimevakas siiski kümme-kakskümmend vööd. Kuigi naiste vöökudumisoskus oli üldine, tellisid jõukamad pruudid vöid külakäsitöölistelt. Vöökudujate meisterlikkusest annab tunnistust viiekümne nelja erineva kirjaga
immutatakse sülje ja väljaheidetega kasvusubstraadiks lehikseentest aretatud kultuuridele. Pesakambrites asuvates seeneaedades on välja kujunenud seente väetusviisid kõrgema saagi saamiseks ning tagatud antibiootiliste "herbitsiididega" teiste, "umbrohtudena" kasvama kippuvate hallitusseente tõrje. Aedniksipelgaliike on seni kirjeldatud üle 200, mõni neist on "aretanud" ühe, mõni kultiveerib aga paljusid erisuguseid seenesorte. Neid antakse emapesast tütarperele "veimevakas" kaasa ja levitatakse vahetuskaubana sama asurkonna piires teistesse pesadesse. Seeneaedades toimub pidev "aretustöö", et valida välja parimaid ja viljakamaid sorte. Eestis elavatel metsakuklastel ja teistelgi sipelgatel on väga kõrgelt arenenud põllumajandusharu hoopis loomakasvatus nad peavad lehetäisid. Lehetäisid karjatatakse nii okas- kui lehtpuudel, aga ka rohttaimedel, kus neid lüpstakse süsivesikuterikka toidu saamiseks.
Ka leiva söömise aeg on oluline õhtu poole ei tohi tervet leiba lauale tuua, muidu kaob leivatulu (leivaõnn). Usuti ka, et kes pudruga leiba sööb, viiakse Siberisse. Leiba ei tohtinud syya noa otsast, seetõttu kasvavat lapsel suur, kiuslik ja kuri syda. Kylla minnes ei tohtinud viia tervet leiba, ikka otsast väike tykike endale lõigata muidu lähevad teisel aastal rukkid hukka või viiakse leivaõnn kodust ära. Leival on oluline osa ka tavandis. Pulmalaual, veimevakas, varrudel ning mitmetel pyhadel on leib olnud aukohal ja hoidnud koduõnne. Leiva jätk, elu jätk Meie esivanemad võisid enne talude päriseksostmist 19. sajandil puhtast rukkileivast yksnes unistada. Enne seda andsid mõisad maarahvale maad napilt hinges pysimiseks. Sellegi eest tuli tasuda ebainimlikult raske orjatööga. Nälg oli tavaline saatja ning leivast, mis oli sageli ainus toit, sõltus sageli sõna otseses mõttes ellujäämine. Nii segati varem leivataignasse aganaid ning
annaabi.ee 
