pea meeles paha; ta ei rõõmutse ülekohtust, aga ta rõõmutseb ühes tõega; tema vabandab kõik, usub kõik, loodab kõik, sallib kõik!" Viimane definitsioon selgitab armastuse suurepäraselt lahti. Armastus on midagi enamat kui füüsiline külgetõmme. Armastades kedagi, soovime teha ta õnnelikuks. Armastades tunneme hingelist lähedust, südamesõprust. Armastus on imeline, nagu kirjutab Lea Tabur oma luuletuses: "Esimene armastus on nagu virmaliste veiklemine selgel talvisel ööl - sama seletamatu, sama karge ja kaunis. See on suurim ime pärast sündi." Armastus on tõesti ime. See katab kinni kõik eksimused. Andestamine kuulub kindlasti tõelise armastuse juurde. Täiuslikku kaaslast otsides võime jääda üksi, kuna kõik inimesed on ebatäiuslikud. Armastatud inimene on õnnelik. Armastus toob meis välja parimad omadused. Armastus annab jõudu. Pole siis ime, et paljud kunstnikud, heliloojad ja kirjanikud räägivad oma teostes armastusest
Kui tahad nutta, nutame koos. Kui tahad naerda, naerame koos. Kui elu teeb haiget, toetan sind. Kui oled kaugel, siis ootan sind, sest tean, sa armastad mind. ,,Armastus see on kõige õilsa, puhta ja omakasupüüdmatu allikas maa peal" de Stal ESIMENE ARMASTUS Esimene armastus on nagu kevade kuldne liblikas päikesekiirtes. Ta vilksatab korraks ja kaob. Mälestus millestki nii toredast võib talutavaks muuta ka elu kõige mustema päeva. Esimene armastus on nagu virmaliste veiklemine selgel talvisel ööl sama seletamatu, sama karge ja kaunis. See on kõige suurem ime pärast sündi. ,,Esimene armastus pole muud kui väike meeletus ja suur uudishimu" Shaw ARMASTUS JA KIRG Kas tead mis tunne matab mind Igakord kui kohtan sind, Miks ei vaata iialgi sa minu poole miks lasid minu südamesse armunoole Südames on rahutus ja hing on pime läbi huulte sosistan ma sinu nime, on vallanud mind nüüd tohutu hirm see on armastus ja kirg.
Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, teab vanarahvas rääkida. Nii alustab ka Nietzsche oma mõtisklusi tõe ja vale ,,tõest" ja ,,valest" sellest, mis igapäevaselt kõige lähemal on. Ja mis oleks inimesele lähemal kui ta ise? ,,Inimeses jõuab moonutamise kunst oma tipule: siin on petmine, meelitamine, valetamine, tüssamine, tagarääkimine, eneseupitamine, laenatud hiilguses elamine, maskeering, kommete kattevari, näitlemine teiste ja iseenda ees, lühidalt, üha kestev veiklemine selle tühisuse ühe leegi ümber niisugusel määral tavaks ja seaduseks, et pea miski pole arusaamatum sellest, kuidas inimeste seas puhas ja ausameelne tõe püüdlus üldse aset võiks leida," kõlab tema esimene suur pettumus maailmas (või sõprades? või endas?). Ühekülgselt sünge ja pessimistlik vaade inimkonnale paneb hetkeks mõtlema, et kas tõesti me sellised olemegi? Jah, tuleb tunnistada et kirjeldusele
annaabi.ee 
