A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Mina läksin seminari.
Ma olen tõeline aadlik ja ägeda loomuga, nagu te isegi olete võinud märgata, kallis
d'Artagnan. Solvamine oli hirmus, ja kuigi maailm seda ei teadnud, tundsin nia, kuidas
see mu südamepõhjas elas ning kõrvetas. Teatasin kirikuisadele, et ma ei tunne ennast
ordinatsiooniks küllaldaselt ettevalmistatud olevat, ja minu palve peale lükati see aasta
võrra edasi.
Otsisin üles Pariisi parima vehklemisõpetaja ja leppisin
291
temaga kokku, et võtan iga päev ühe vehklemistunni, ning tegin seda terve aasta
jooksul. Minu solvamise aastapäeval riputasin ma oma preestrikuue varna, riietusin nagu
tõeline rüütel ja läksin ballile ühe oma sõbratari tuttava daami juurde, kuhu minu teades
pidi tulema ka see ohvitser. See oli Francs-Bourgeois' tänaval, üsna Force'i vangla
lähedal.
Minu ohvitser oli tõepoolest seal. Astusin tema juurde sel hetkel, kui ta vaatas õrnalt
silma ühele naisele ja laulis talle armastuslaulukest. Ma katkestasin teda teise kuplee
keskel.