Sõnamõrvar
elu ühed traagilisemad ja valulisemad hetked! Andres vaatas ehmunult ringi.
"Uuuu?! On siin keegi!? Tulge appi! Appi! Palun! Keegi ometigi!" röökis Andres täiesti
kõrist nii kuidas jaksas. Ta lausa puhkes nutma!
"Hallo!? Kes hüüab?!" Kes vajab abi?! Uuuu....!" kostus tüki aja pärast kellegi hääl, see
hääl oli väga lapsik ja naljakas.
"Siin, siin! Ruttu siia! Mu naine kukkus suurde auku! Tulge ruttu appi!" tõusis Andres
kiiresti kivilt püsti ja hakkas hääle poole kätega vehima. Kaljunuki tagant ilmus nähtavale
üks noor poiss. Andres vaatas poisile jahmunult otsa.
"Sina, kuidas sa aidata saad?" imestas Andres kulmu kortsutades.
"No ma ei tea... Ma vist ei saagi teid ise aidata, aga ma võin käia külas ja tuua abi, aga
siiski enne tahaks näha, mis seisus juhtum ja kannatanu on..." rääkis poiss päris
asjatundlikult.
"No jah..." ütles Andres ja juhatas poisi augu juurde.
"Nii, nii..." ütles poiss.
Poiss vaatas veel alla. Olukord oli päris õudne ja lootusetu
annaabi.ee 
