Kangelased Elas kord meie maal kaks kangelast. Üks oli positiivne, teine negatiivne kangelane. Negatiivne kangelane vegeteeris oma aiamaal. Ta rassis aiamaal hommikust õhtuni kuni oli väga väsinud. Ta kasvatas seal tomateid, kurke ja lilli. Hiljem müüs turu peal maha. Saadud rahast elas õnnelikult edasi. Vahest käis negatiivne kangelane ka naabrinaise moraalikoodeksit rikkumas. Ennäe hunt oli mööda minemas ja nägi-alasti moraal ilma koodeksita vedelemas. Kahmas moraali lõugade vahele ja pani ajama. Õhtuti luges seda oma poegadele. Ja nii sai alguse hundimoraal. Positiivne kangelane elas ühiselamus
Siberisse saadeti õpetajad, pastorid, haritlased. Rahva vaim oli murtud ning edasi sai massi hoida kuulekana hirmu abil. Hirmu toitsid eelnevad kogemused, mis kellegi lähedastega olid juhtunud. Tulles tagasi filmi juurde, siis ka siin oli vaja mitte ainult mässajat karistada, vaid ka olla teistele õpetuseks ja hirmutuseks. Alatuim ja lootust ära võtvaim asi oli see, kui murti inimese vaim. See, kes varem oli olnud särav isikus, muudeti elutuks tombuks, kes vaid vegeteeris. See oli patsientide jaoks karmim õppetund, kui lihtsalt McMurphyt karistada. Nüüd oli see ,,elav surnu" neil kogu aeg silme ees, kui õppetund ja hoiatus, mis juhtub nendega, kes võimule vastu hakkavad. Ometi ka lootusetus olukorras oli ikkagi McMurphy lootust jõudnud külvata ja vana indiaanlane, kes seni oli olnud täiesti tardunud ja apaatne, sai äratatud ning tema viimane tegu enne põgenemist oli nö. halastussurm mehele, kes tõi patsientidele sisemise vabaduse
annaabi.ee 
