"vegetatsioo" - 1 õppematerjal

EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU

sageli isegi kellaaegadele), samuti kirjeldab ta detailselt oma retkede marsruute, nii et nende järgi on veel tänapäevalgi võimalik Piiperi loo- dusretki korrata – seda muidugi kohtades, kus maastiku looduslikku ilmet viimase 70–80 aastaga tundmatuseni muuta pole jõutud. Piiper võtab oma looduspiltides enamasti vaatluse alla mingi väikese lõigu maastikust ning annab selle mikrokirjelduse: milliseid taimeliike ta märkab seal kasvamas, mis värvi, mis lõhnaga ning millises vegetatsioo- nistaadiumis need parasjagu on; millised putukaid ja selgrootuid võib nende ligidal tegevuses märgata; milliseid linde on kuulda; samuti an- nab ta lindude käitumise ja laulu kohta lühikesi tabavaid iseloomustusi. Üldjuhul väldib ta looduskirjeldustes inetute või ebameeldivate nähtus- te kajastamist, eelistades vahendada ainult ökosüsteemide esteetilist pa- let. See tendents on omane ka paljudele teistele eesti looduskirjanduse autoritele.