Keegi ei saa ju aru .. mis läbi kardina mu juurde tungles, Võin küll teeselda , aga hinges valitseb ja armastasin vikerkaart, tühjus, mahajäetus.. mis vihmasajus mängles. nüüd suurema plikana armastan, isa suitsust lõhnavat habet, Puhuvad vaid tuuled koos mälestustega.. ja ema punapõskede ilu, Milleks?.. nutmiseks?.. valuks?.. selleks et ma armastan looduse naeru, kõik tagasi tuleks..? ja veevulina nuttu, Ma armastan mesitarude mett. Eii.. ikka selleks et on nii üksik..isegi siis ja sinilillde värvust, kui mul on keegi kellega kõike jagada... porilombis väänlevat ussi. Kõik on purunenud tuhandeks killuks mida ja karjamaal määgivat lammast. püüan aina rohkem ja rohkem kokku ma armastan lihtsust ja soojust, ma armastan ausust ja tõde. liimida... Kuid siis on ikka nii et 1 tükk on
siis toob kaasa mõne puruvana, kooriklooma või koguni väikese kalakese, et see jääserval nahka pista. Teist niisuguste elukommetega laululindu meil, jah, ei ole. Vette sukeldub vesipapp igasuguse ilmaga, ka kõige käredama külmaga ja seepärast on tema ka jääpura. Küllap on see nimi tulnud jääpurikast. Vesipapp laulab kogu talveaja, aga hoogsamaks ja valjemaks muutub laul ilusatel märtsipäevadel. Laulab vidistades ja veidi kriginal ja läbi veevulina võib see kuulda olla umbes nagu kauge põldlõokese või ka punarinna laulmine. Märtsi lõpul ja aprillis, kui sulad veevoolu maruliseks muudavad, lendavad vesipapid meilt ära kodujõgedele pesitsema. Mõned üksikud paarid on Eestisse kah pesa teinud -- veskitammide alla samblast ja sõnajalgadest kerakujulise kindluse kaitseks külma ja rõskuse vastu. Umbes nii nagu inimesed löövad seinad ja katused vahel üle tõrvapapiga.
annaabi.ee 
