Mulla väikese veeläbilaskvuse tõttu jääb sademete vesi maapinnale pidama, eriti siis, kui maapinna reljeef on liigestatud mikrolohkudega. Kevaditi ja pikemaajaliste sademete järel on künnikiht veega küllastatud ning mikrolohkudes tekivad veeloigud. See kahjustab taimi ja takistab põllutöid. Sellist ajutiselt esinevat liigvett kõrvaldataksegi agromelioratiivsete abinõudega.Agromelioratiivsetest kuivendusviisidest on kasutatavad järgmised: 1) veevagude rajamine, 2) kitsaeeline künd, 3) maapinna profileerimine, 4) sügavkobestamine, 5) sügavkünd ja künnialuse kihi kobestamine, 6) muttimine. Nendest kolm esimest kuivendusviisi on suunatud pinnavee äravoolu kiirendamisele ning kolm viimast mulla veemahutavuse suurendamisele ning veevarude ümberpaigutamisele mullaprofiilis. 20. Millest koosneb kuivendusvõrk? Kuivendusvõrku kuuluvad veejuhtmed koos neil olevate ehitistega jagunevad suublaks ja kuivendussüsteemiks
tagasi. Koos põllunduse levimisega põhjapoolsematesse niiskema kliimaga piirkondadesse alustati seal juba enne Kristuse sündi liigniiskete maade kuivendamisega. Eestimaal alustati melioratsioonitöid koos teraviljakasvatusega II aastatuhandel enne Kristust. Esimese melioratiivse võttena rakendati aletamist. Ligikaudu 2000 aastat tagasi, kui tekkisid püsipõllud, hakati kõrvaldama põllumaalt kive ja veevagudega juhtima ära pinnavett. Veevagude süvendamise järel kujunesid nendest kuivenduskraavid. Esimene teade kraavide kohta pärineb 13. sajandist. 15. ja 16. sajandi vahetusel laienes teraviljakasvatus ja sellega seoses ka kraavitustööd. Esimesi suuremahulisi kraavitustöid tehti 1650. a. Tallinna lähedal. 19. sajandiks oli selgunud, et soo- ja soostunud metsade kuivendamise järel puude kasv ja puistute tootlikkus suureneb. Metsakuivendamise tormiline periood Euroopas algas 19. sajandi teisel poolel.
annaabi.ee 
