Meie isegi elame ju Kiili vallas, mis paikneb Tallinna külje all. Euroopas on Eesti laste sündimus üks väiksemaid, seetõttu tuleks kuulda võtta Toomas Lunge laulusõnu „Maa tuleb täita lastega“. See tsitaat on vägagi tõsi, sest see lahendaks mõlemad eespool käsitletud probleemid. See on tõesti vajalik, sest tööjõuline elanikkond peab aitama riigil pensionäridele pensioniraha tagada. Muidu mõne aja pärast ei suudeta enam hoolt kanda vanaduspõlve veetvate inimeste eest. Täpset ja kiiret lahendust nendele probleemidele leida ei saa. Loodetavasti laheneb asi ka ise aja vältel. Selle kõrvalt annab ka Eesti riik kindlasti oma panuse. Katastroofi veel ei ole ja usun, et ei tule ka.
Nõnda on loodusturism otseselt seotud looduse kogemisega nii eesmärkide kui ka tegevuste tasandil. Loodusturism iseenesest on üsna väike nišiturg ning kaitsealadel on vältimatult domineerimas lühema kestvusega, ööbimiseta külastused märksa laiematele turusegmentidele, kelle peamiseks reisimotiiviks on puhkamine looduses (Käsiraamat ... 2007). Lisaks loodusturismile ja looduskülastajatele on kaitsealadel viimastel aastatel oluliselt suurenenud nii lihtsalt looduses vaba aega veetvate inimeste, aktiivpuhkajate ja loodus- hariduslike külastajate segment. Õppimiskomponent on külastusmotiivis üha olulisem nii kaitsealade külastuse nõudluses kui ka pakkumises. See turusegment toob kaitsealadele suuri gruppe, kooli- ja ülikoolirühmi, koolitusi, organisatsioone ja asutusi. Eelnevatest enamasti märksa hajusama külastusmõjuga on külastajaskond, keda huvitavad traditsiooniline looduskasutus, -ressursid ja -annid – jahimehed, kalastajad, seenelised jt korilased