V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
tahte mustlastüdrukut päästa, ei jätnud ta teadvusse ühtki tervet mõtet, ainustki kindlat
mõistet. Ta mõistus lamas põrmus peaaegu täielikult purusta-tuna. Säilinud oli tal ainult
kaks selget kujutelma: Esmeralda ja võllasammas. Kõik muu oli tume. Need kaks
kõrvuolevat kujutelma sulasid üheks kohutavaks pildiks. Mida enam ta neid oma
järelejäänud tähelepanu ja mõttega vaatas, seda enam kasvasid nad mingis fantastilises
progressioonis: üks oma veetluses, hurmä-vuses, ilus, valgusesäras, teine oma õuduses.
Lõpuks paistis Esmeralda talle tähena, võllas aga päratu suure kondise käena.
Imelik siiski, et kõigi nende piinade kestel ei tulnud talle kordagi mõtet surmast.
Niisugune oli kord selle õnnetu loomus. Ta hoidis elust visalt kinni, võib-olla sellepärast, et
ta teisel pool hauda nägi ilmselt põrgut.
346
Vahepeal hakkas juba hämarduma. Elunatuke, mis tal veel hinges oli, sundis teda
ebamääraselt mõtlema tagasiminekule
annaabi.ee 
