Luuleanalüüs: Juhan Liiv ja Lydia Koidula
kevadele iseloomulikke, kuid inimlikke tunnuseid: ,,Noor kevade ju jälle tulnud, / hulk
õisi sulle kaasa toonud - / tal läki vastu õhinal! / ... / Et veel nii palju õnne näeksin, / nii
palju õisi näha saaksin - / kes oleks seda uskunud!" Koidula laseb kevadet paista oma
luules hea inimesena, kes ootamatult igal aastal koputab uksele, samas tuues kaasa
sületäis lilli. Kevade on ärkamisaeg kogu elusloodusele, mis tirib oma veetlevusega
kaasa Koidulat luuletama. Liivi sügisluule on sügavamõttelisem, mis ei hõlma ainult
looduse välist ilu. Ta laskub ka väikseimasse detaili, luues talle oma mõtte- ja
tundemaailm. ,,Siin iga leheke räägib / neist kadunud lehtedest, / mis kõledad
sügistormid / on kiskunud südamest." Väliselt paistev kurbus Liivi luules võib osutuda
kauniks kujutluseks sügisest.
,,Tuul rabistab lehti maha,
pilv kihutab rutuga,
ja sügav sügisekaha
annaabi.ee 
