metsakahjureid. Kahju võivad teha nii mardikate valmikud kui ka vastsed. Ujurlaste hulka kuuluvad vees elavad voolujoonelise kehaga mardikad, kelle tagajalad on muutunud ujujalgadeks. Kuigi nad on eluga vees hästi kohastunud, vajavad nad hingamiseks siiski atmosfääriõhku, mistõttu peavad nad aeg-ajalt veepinnale hingama tulema. Kaitseks märgumise vastu on ujuri keha kaetud õhukese õlikihiga. Ujurid on aplad röövloomad, kes tungivad kallale mitte ainult veeselgrootutele, vaid ka kullestele ja kalamaimudele. Röövtoidulised on ka ujurite vastsed. Meie tiikides ja järvedes on väga tavaline kollaserv-ujur, kelle kolme sentimeetri pikkune rohekasmust keha on ääristatud kollase vöödiga. Võrdlemisi haruldane on kuni nelja sentimeetri pikkune järvedes elav laiujur. Sitasitika pikkus on 16-27 mm, tegutseb avamaastikel ja hoonete ümber. Mardiklaste hulka kuulub põrniklaste sugukond . Sitasitikas on üks Eestis elutsevatest sitikate liigist
vajalikud: näiteks raud (Fe), mangaan (Mn) tsink (Zn), vask (Cu) tänu millele kasutatakse viimasel ajal ka terminit "traceelement" (mikroelement) termini "raskmetall" asemel. Põhjused nende metallide ohtlikutekemikaalide nimekirja lisamiseks:-püsivad keskkonnas (neid ei saa lagundamise teel kahjutustada!)-püsivad kaua atmosfääris-võivad liikuda saasteallikast kaugele HG- Elavhõbe Keskkonnas on Hgja selle ühendid on kõige mürgisemad kaladele ja veeselgrootutele. Kalades toimub ka enamasti bioakumulatsioon ja biokontsentratsioon. Metüül elavhõbeda biokontsentratsiooni faktor BCF võib ulatuda üle 100 000 Kahjulikud mõjud organismile avalduvad (kaladel) neerudes, seedetraktis, paljunemisvõimetuses, DNA kahjustustes Mõju inimestele: Närvisüsteemi häired, eriti orgaaniliste elavhõbedaühendite puhul HULLU KÜBARSEPA SÜNDROOOM Anorgaanilise elavhõbeda akuutse ekspositsiooniga on seotud neerukahjustus
põlluks ja/või intensiivse kasutusega karjamaadeks. Näiteks Illinoisi ja Indiana osariigis oli algselt ligi 15 miljonit hektarit kõrgerohulist preeriat, praeguseks on sellest järel ainult 1400 ha – seega on hajusate fragmentidena vaid üks kümnetuhandik esialgsest kooslusest jäänud oma algsesse seisundisse, kõik ülejäänu on muudetud põllumajanduslikuks maaks. Märgalad ja vee-elupaigad. Märgalad on hädavajalikud elupaigad nii kaladele, kahepaiksetele, veeselgrootutele kui ka lindudele ja paljudele taimedele. Märgalad on olulised üleujutuste puhveralana, joogivee saamiseks ja elektri tootmiseks. Märgalasid kuivendatakse või täidetakse sageli arendustegevuse huvides, neid mõjutavad vooluveekogude kanaliteks kaevamine, paisude ehitamine ja reostamine. Viimase 200 aasta jooksul on hävitanud üle poole USA märgaladest. Selle tulemusena on Ameerika kaguosas 40- 50% mageveelistest teoliikidest välja surnud või ohustatud. Ligi 98% selle ala 5,2 miljonist
annaabi.ee 
