Harala elulood
oleksid perfektsed.
4.Minu jaoks kõige rusuvam oli Keit Alametsa luuletus
Toomingate õitsemise aegu uppusin paisjärve
kolmteist aastat vana
Väikevend arvas, et ma mängin,
vudis vanaemale teatama:
"Keit peitis enda vee alla ära."
Üheks läbivaks jooneks meeste luuletuste juures veel oligi noorelt suremine ja
teatav traagika. Väga vähe oli luuletusi, mis oleksid olnud või lõppenud
rõõmsameelse noodiga, pigem jäi siiski kõlama kurbus või traagilisus.
5.Ahto Veerliku luuletust meeldis mulle lugeda, sest see meenutas mulle
tüüpilist meeste sõprust: alguses tehakse proovi, kes on nö alfaisane ning
seejärel saadake headeks sõpradeks. Luuletuses tuli välja ka kontrast kahe
erineva väe sõdurite vahel, olnud Ahto muus väes, kui võõras, ei oleks ilmselt
sõprussuhe nii helgeliselt kujunenud.
Ahto Veerlik
1924--1989
Lõunastasin Leegioni relvavennaga Volgas.
Äkki astus meie laua juurde võõras mees,
võttis minu eest täis viinapitsi,
annaabi.ee 
