meelest talvise külma tundmus kadus ja tema südamesse su- 136 vise pühapäeva rahu asus. Kumb enne kummalegi käe vastu sirutas, kumb enne ilma mingisuguse nähtava põhjuseta magusasti naerma ja siis jälle sügava tõsidusega kõige tühjemat juttu vestma hakkas -- see jääb seletamata küsimuseks. Nad seisid käsikäes, vaatasid teineteisele otse silmadesse ja olid väga heas tujus. Samal ajal veerles kalli viina ankur mööda libedat õue ja oleks vist hoopis unustusse jäänud, kui mitte Priidu teda halastades oma hoole alla poleks võtnud ja kohe prunti välja kiskuma hakanud. «Maria! Aga Maria!!» hüüdis vihane hääl ukse vahelt. Seal seisis teine Mai, kuid vananenud näoga, kortsus kulmudega ja tigeda pilguga. «Taevake, kas m i n u Mai peaks ka vana poole niisuguse näo saama?» sähvas mõte sepa peaajust läbi
Taat vahtis metsikult ringi, kargas ümber toa ja karjus midagi madudest. Ta ütles, et nad roomasid mööda ta jalgu. Siis hüppas ta kõrgele ja kiljus ja ütles, et üks neist hammustas teda põsest. Aga ma ei näinud ühtki madu. Taat jooksis ja jooksis aina onnis ringi, rõkates: «Võta ta ara! võta ta ara! Ta hammustas mu kukalt!» Ma pole iial näinud kedagi nii metsikute silmadega vahtivat. Varsti oli ta nii otsas, et kukkus hingeldades maha. Siis ta veerles imeruttu ringiratast, paiskas asjad ümber, vehkles ja rabeles kätega õhus, kiljus ja rääkis, et kuradid olid ta kallal. Viimaks ta väsis ja lamas tükk aega vaikselt, ainult ägades. Siis ta jäi veel vaiksemaks ega teinud enam häält. Kuulsin öökulle ja hunte kaugel metsas, aga onnis tundus kõhutavalt vaikne. Taat lamas nur- 241 gas. Viimaks upitas ta enese istukile ja jäi pea viltu kuulatama. Siis ütles ta väga tasa:
annaabi.ee 
