Eesti ala nüüdisaegsete muldade areng algas pärast viimase jääaja lõppemist esimeste taimede ilmumisega. Üldiselt on Eesti mullastik suhteliselt mitmekesine ning see on tingitud vahelduvrikkast pinnamoest, aastaaegade vaheldumisest, veeoludest jne Alltüüp: tüüpilised kamarkarbonaatmullad Variandid paepealsed mullad Rähkmullad Allvariandid: a) harilikud rähkmullad b) veerismullad c) klibumullad koresevabad karbonaatsed mullad Alltüüp: leostunud kamarkarbonaatmullad Variandid: koresevaesed leostunud kamarkarbonaatmullad süvapealised leostunud kamarkarbonaatmullad süvarähksed leostunud kamarkarbonaatmullad süvaveeriselised leostunud kamarkarbonaatmullad Alltüüp: leetunud ehk leetjad kamarkarbonaatmullad Variandid:
Kamardumist ei peeta mullatekke elementaarprotsessiks, sest kamardumisega seondub huumusainete teke ja kogunemine mulda. Eesti Mullastik Muldi võib klassifitseerida mitmeti. Kõige põhjendatum on muldade geneetiline klassifikatsioon, mis arvestab muldade arengulugu e. geneesi. Suurimaks geneetilise klassi ühikuks on tüüp, mis iseloomustab üldist mullatekke protsessi suunda. Tüüp jaguneb alltüüpideks: liik ja erim. Lähtekivimi omaduste alusel grupeeritakse rähkmullad, klibumullad, veerismullad. I Tüüp Karbonaatsed mullad K. On mullad, mis on kujunenud välja lubipael või rähnmoreenil. Kihisemine kõrgemal, kui 30cm. Jagunevad: 1) Paepealsed mullad Kh on kujunenud välja lubipael, kusjuures peeneseline mullakiht <30cm. Paas kõrgemal kui 30cm. Erakordselt põuakartlikud ja väheviljakad. a) Kh' väga õhukesed alla 10cm peeneseline kiht AD b) Kh'' õhukesed alla 20cm c) Kh''' keskmise tüsedusega 30cm
annaabi.ee 
