Kasvatatud vikerforellile on väga iseloomulikud tugevasti kulunud uimed. Levik ja elupaik Vikerforell on igasuguste keskkonna-tingimustega üsna kergesti kohanev kala. Kõige kiiremini kasvab vikerforell 10-18-kraadises vees, kuid ta talub ka ajutist temperatuuri tõusu 23 kraadini. Optimaalne vee hapnikusisaldus on 9-11, ellujäämiseks vajalik alampiir 3 mg/l. Looduses sobivad vikerforellile ka jõed, kus elab jõeforell, kuid ta on vähem sõltuv jõe profiilist ja veerezhiimist. Vikerforell on eurühaliinne ja kasvab hästi ka Läänemere riimvees. Eesti forellikasvatus põhineb marja või noorkalana Taanist ja Soomest igal aastal sisse toodavatel asustuskaladel. Kasvatamiseks kasutatakse ainult emaskaladest koosnevat asustusmaterjali. Isased kalad saavad suguküpseks noorena, nende liha kvaliteet halveneb, nad muutuvad agressiivseks. Seetõttu kasutavad kalakasvatajad biomanipulatsiooni tehnoloogiat, mis võimaldab toota ainult emaseid kalu
raba ehk kõrgsoo on spetsiifilise niiskuslembese taimkattega ja sademeteveest küllastunudtoitainetevaese turvasmullaga maastikuosa, millele on iseloomulik toitesooladevaese turba pidev juurdekasv ja sellega kaasnev sademetevee hulga püsiv suurenemine pinnases. Mitmesuguste eriilmeliste taimekoosluste esinemine rabas on oluliselt tingitud rabamulla viljakuse varieerumisest; mullavuljakus omakorda sõltub turba botaanilisest koosseisust ja füüsikalis-keemilistest omad, veerezhiimist, turba mood ting. Jne rabamaastik on levinud suurel territooriumil *sõltuvalt raba tekkeviisist ja arenguastmest võib eesti rabad jagada kolme tüüpi:nõmmrabaks, siirderabaks ja kõrgrabaks, mis erin üksteisest pindmise poole meetri paksuse turbakihi iseloomu poolest. Kõrgraba on arenguastmelt teistest rabadest vanemad ja pindmine turbakihi paksus üle poole meetri. Nõmmrabad on tekkinud sademetevetest
annaabi.ee 
