Albert Schweitzer "Kultuur ja eetika"
jõudes lõpuks enda mõteteni välja
1.Palju üldfilosoofilisi mõtteid:
Elumõttest. Kui võtta maailma sellisena, nagu ta on, siis on võimatu omistada talle mõtet,
milles inimese ja inimkonna toimumise ja otstarbe sihid on mõttekad.
Pessimistlik tunnetus: mis tähtsust oli sel, mille poole need, kes toimisid enne mind,
püüdlesid, lõputus maailmaprotsessis?
Kõigi oma miraazidega tahab elutahe mind ainult selleni viia, et ma oma eksistentsi edasi
veeretaksin ja annaksin elu olendeile, kellele on määratud sama armutu saatus nagu mulle, et
mäng ikka edasi kestaks.
Millest tekib siis see elutahe, mis ei lase meil endalt elu võtta? Instinktiivne vastumeelsus
selle teo vastu? Aukartus elu ees? Salapärane elutahe, mis meis pesitseb?
Elutahe pole leek, mis põleb ainult soodsate sündmuste kütusega.
,,Ma olen elu, mis tahab elada keset elu, mis tahab elada."
2.Miks inimesed käituvad eetiliselt?
annaabi.ee 
