Tekstitüübid 1. Narratiivne tekstitüüp Ühel hommikul kaua aega tagasi, kui maailm oli praegusest palju rahulikum, vaiksem ja haljam ja kääbikuid leidus veel rohkesti ning nad elasid jõukalt ja kui Bilbo Baggins pärast hommikueinet oma ukse ees seisis, suitsetades tohutu pikka puust piipu, mis ulatus peaaegu ta karvaste (korralikult harjatud) varvasteni, tuli mingi imeliku juhuse läbi sinna äkki Gandalf. Gandalf! Kui sa kas või veeranditki sellest teaksid, mida mina temast olen kuulnud- ja ka mina olen kuulnud ainult väga vähe sellest kõigest, mida kuulda võiks -,oleksid sa nüüd valmis kuulama kõige iseäralikumat lugu. Kõikjal, kuhu ta läks, hakkasid kohe lausa uskumatul kombel levima igasugused jutud ja seikluslikud lood. (J.R.R.Tolkien „Kääbik“) 2. Deskriptiivne tekstitüüp Kiiresti paisub ühesuguste, koherentsete footonite laviin. Piki kristalli leviv
puhtakspestuna kõigist plekkidest, sest sõrmus on siis läbi käinud liigkasuvõtja käest.» Athos naeratas. «Olete suurepärane seltsimees, mu kallis d'Artagnan,» ütles ta, «oma alatise lõbususega oskate tõsta vaeste õnnetute hingede meeleolu. Hästi, ma olen nõus! Pandime sõrmuse, aga ainult ühel tingimusel.» «Ja nimelt?» «Viissada eküüd saate teie, viissada mina.» «Mida te ometi mõtlete, Athos! Mina olen ometi kaardiväes ega vaja veeranditki sellest summast. Ja selle saan ma oma sadula müügist. Mida ma vajan? Ainult hobust Planchet' jaoks, muud midagi. Pealegi te unustate, et ka minul on sõrmus.» «Aga mulle näib, et teie ripute selle küljes veel rohkem kui mina oma sõrmuse küljes; vähemalt tundub mulle nii.» «Jah, sõrmus võib meid päästa mitte üksnes äärmisest kitsikusest, vaid ka suurest hädaohust -- see pole ainult väärtuslik teemant, vaid ka võlutalisman.»
annaabi.ee 
