Ta laulis mu hingele mõistetamatu ja väljendamatu eatut tarkust ühe vastammuse õhtu kollases tolmuorkaanis. Õhtute mägikollane tolm. Õhtute kadukollane tolm. Õhtute heledalt elukollane tolm. Eelõhtute ägenev tolm. Teostumisõhtute sädelev tolm. Järelõhtute värelev tolm. Jumekalt kumendav tolm teeb õhtute sumeda nukruse talumatult kindlaks ja kauniks. Tuleb ingel ja puudutab vett Franz Kafkat lugedes Sa veenad marru sukelduma laeva. Surm heliseb kui muusika-etüüd. Öö kaldal keegi valvet algab aeva, kõõrsõnad suus ja ihul võõrad rüüd. Sa oled igatsuse hiigelvõpe, piir, mille taga hing on hirmust tumm. Seal tajub paiku ta, kus ükskord lõpeb hõõghetki laulma pannud lennulumm. Sa oled karje vaiksest viigisalust, kus vigastatud unelm ravib end ja toibub pettumuse piigivalust, et meenuks taas too targu ununend, kui ammugi sind paaritanud paine,
4577. Sa näed luulusid, et saad kõigest aru. 4578. Ta pole endine suurus, vaid täielik mitte suurus. 4579. Tema mõtte jaoks on ka poriloik liiga sügav. 4580. Meie töös on tehtud vigu. Aga need aetakse teiste kaela. 4581. Su jutus on vist mingi iva... Võta õige rohkem rahusteid. 4582. Ma ei käitu jõhkralt. Sa oled lihtsalt täiesti tähtsusetu mutukas. 4583. Tänan väga. Me kõik oleme vaimustuses su värskest mõttest. AGA NÜÜD KAO SIIT KUS KURAT! 4584. Sa veenad mind taas, et võõraid ei tohi usaldada. 4585. Sa meeldid mulle. Meenutad mind ennast, kui ma veel noor ja loll olin. 4586. Ma püüaksin olla kenam, kui sina oleksid pisut targem. 4587. Jah, see on noku moodi küll, aga palju väiksem. 4588. Su isiksus sarnaneb kõige rohkem märja rondiga jaanitules. 4589. Mida ma küll sinuta pihta hakkaksin? Peale selle, et oleksin õnnelik. 4590. Ma ei tea, mis viga sul küljes on, aga kindlasti on see raskesti hääldatava diagnoosiga. 4591
annaabi.ee 
