Täiendavateks veetekkeallikateks on jõekallaste filtratsioon (river banks filtration), mille tulemusena osa veekogu veest imbub tagasi põhjavette või vee maapinnalt põhjaveekihti immutamise süsteem (soil aquifer tratement) (SWITCH, 2011). Samuti rakendatakse vee väljavõtu puhul täiendavat saastekontrolli ja kaitse ületarbimise eest, mis võib endaga kaasa tulla ressursi täieliku ammendumise tulevikus. Ühtlasi on säästva veesüsteemi puhul oluliseks toiminguks veelekete avastamine ja parandamine (SWITCH, 2011). Erinevus tavapärast lähenemisviisist seisneb soovis kasutada süsteemi efektiivsemalt ja säilitada nõudlus-pakkumise vaheline tasakaal, mis on ülioluline loodusvara mitteammendamiseks. Nii tavalise kui jätkusuutliku süsteemi ülesehitus omab ühist kondikava, küll aga on jätkusuutlikumasse süsteemi sisse lülitatud veetarvet vähendavad ja põhjavee taasteket soodustavad nüansse (joonis 3). Joonis 3
sulgurventiilidega. Väljaspool kütteperioodi tuleb ventiilid sulgeda. Kui veetorusid ei saa vältida, tuleb tarvitusele võtta meetmed, mis aitaks veeleket õigeaegselt avastada või negatiivseid mõjusid minimeerida. Minimaalse kaitseabinõuna võib torude alla paigaldada drenaazivanni või renni, mille äravooluava viib ruumist välja. Selleks on soovitatav kasutada koridori, sest nii avastatakse võimalik toru kahjustus kiiremini. Veelekete ja ebatihedate torude varajaseks avastamiseks on õigustanud end lagede valgeks värvimine. Valikuliselt võiks paigaldada veeandurid koos automaatselt töötavate magnetviilidega. Nimetatud magnetventiilid tuleb paigaldada väljaspool ruumi või tsooni. Selleks, et ventiilid täidaks ka pärast elektrivoolu katkemist oma kaitsefunktsiooni, tuleb need sulgeda, kui nad pole voolu all. Täiendava või alternatiivse meetmena on soovitav kasutada automaatset drenaazi (vt M 1.14 Automaatne drenaaz)
annaabi.ee 
