Surnumere ökoloogia
Joonis 3: Soolasambad Surnumeres (http://www.miksike.ee/docs/referaadid/surnumeri_evelin_viks.htm)
Kuni 1978- 1979 aasta talveni oli Surnumeres kaks kihti vett, eri temperatuuri, tiheduse,
vanuse ja soolsusega. Pealmise kihi, umbes 35 meetrit, soolsus oli 30-40 protsenti,
temperatuur 19 kraadi kuni 37 kraadi. Alumise kihi temperatuuriks oli 22 kraadi, seal valitses
täielik naatriumkloriidi (NaCl) küllastus.
Alates 1960 aastatest on sissevool Surnumerre vähenenud, kuna Jordani jõe veelanguse ja
vihma vähesuse tõttu. 1975 aastaks oli pealmine kiht isegi soolasem kui alumine veekiht.
Ülemine veekiht ei vajunud allapoole, sest see oli siiski soojem temperatuurilt ja väiksema
tihedusega. Kui see kiht lõpuks jahtus nii, et tihedus suurenes, segunesid kaks veekihti.
Esimest korda oli järv ühtlane veekogu. Sellest ajast alates on Surnumere vesi taas hakanud
kihistuma.
Surnumerel on erinevalt ookeani veest kõrgem mineraalisisaldus: 53% magneesiumkloriidi
annaabi.ee 
