Vesi valati kõrgesse kitsasse anumasse, mille põhja lähedal oli avaus.Erilised inimesed, kes kella valvasid, täitsid selle päikesetõusul veega. Kui kõik vesi oli välja jooksnud, teatasid nad linnaelanikele sellest valju kisaga ja täitsid anuma uuesti. Nii toimisid nad kuus korda päevas. Veekellad olid väga ebamugavad, kuid selle eest näitasid nad aega ka halva ilmaga ja isegi öösel. Alles hiljuti võis ka Hiinas näha vanaaegseid veekelli. Üksteise kohale kivitrepi astmeile oli asetatud neli suurt vaskkkatelt. Vesi tilkus ühest nõust teise. Iga kahe tunni ehk "ke" tagant, nagu ütlevad vanad hiinlased, riputas vaht tahvlikese välja, mis näitas, mitmes "ke" läheb. Pole raske mõista, milleks oli vajalik niisugune katelde
originaalseid teaduslikke tähelepanekuid ja tõekspidamisi, sealhulgas perpetuum mobile mõt- tetuse suhtes. Benedetti, elanud ja tegutsenud Parma ja Savoy hertsogi õukonnas, jättis järeltulevatele põlvedele kuueosalise töö, milles esitab aritmeetika ja elementaaralgebra teoreeme, vaeb mehaanika, perspektiivi ja proportsioonide õpetuse küsimusi. Mehaaniline kell Keskaja keerukamaid masinaid olid mehaanilised kellad. Veekelli kasutati juba alates pronksiajast. Langeva raskusega käitatava mehaanilise kella töö põhineb regulaatoril, mis kindlate ajavahemike järel peatab kellamehhanismi liikumise. Selle päritolu on ähmane. Hiinlased kasutasid ka vesirattaga käitavat kella juures regulaatorit(1088 a.). Euroopas kirjeldas Villard de Honnecourt 1250. a. paiku algelist regulaatorit, mis võimaldas inglikujul alati käega Päikesele osutada, see sarnanes aga vähe spindelregulaatoriga. Juba 13. saj
annaabi.ee 
