"veekandmise" - 1 õppematerjal

Tõde ja Õigus II Terve tekst

Tema kõndis nõnda, nagu oleks ta ainult oma kohust täitnud härra Mauruse ja tema asutise, eriti selle viimase vastu. Ja kuna Indrek oli matemaatikas nii nõrk, et ta ei võinud oma armastusele midagi parata, siis kippus ta ka mujal sama tundmust aimama ja nägema. Mõelda, et on kuski vaikne ja rahulik inimene, kes kõnnib mööda tuba, pabeross suitsevalt või kustunult suus, ja et seesama inimene läheks äkki heast-paremast mõne Jürka vastu, kes harjutanud kogu eluaeg oma lihaseid veekandmise ja puulõhkumisega -- ei, ei, seda ei võinud Indrek üldse muidu mõelda, kui pidi oletama armastust, suurt armastust. Ja talle tundus äkki, nagu oleks Ollino ka teda pisut armastanud, kui ta käis mõned päevad sinise silmaga ringi. Nõnda hakkas Indrek Ollinotki pisut armastama. Aastate kaupa polnud seda teinud, aga nüüd hakkas ja ta ei võinud sinna midagi parata. Ollino armust sinine silm polnud veel üsna ära paranenud, kui tal tuli pidada juba uut võitlust, ja