Täpsema info saamiseks veehoidla tekkeloo kohta pöördus autor ka järvede rajamise juhtiva spetsialisti Vello Sulakatko poole, kellele edastati väike küsimustik (lisa 2). Foto 3. Elektrijuhtivuse mõõteriist ORDIOR Cond 330i 6 Foto 4. pH-meeter ORDIOR pH 330i 7 2. UNDI VEEHOIDLA ÜLDANDMED Undi veehoidlat on nimetatud ka Hundi veehoidlaks ja Võibla paisjärveks. Vello Sulakatkole edastatud küsimustikust (lisa 1) selgus, et Undi veehoidla rajati 1977. aastal. Undi veehoidla ja Savikoja paisjärv rajati Sootaga sovhoosi karjamaade vihmutussüsteemi tarvis varuvee kogumiseks (vihmutussüsteemi Volzanka toiteveena - Sootaga suurfarmi kultuurkarjamaade vihmutussüsteemide 1 ja 2 veega varustamiseks). Paisjärved rajati Pupastvere peakraavile, mis saab alguse Pupastvere järvest ja suubub Amme jõkke.
reguleerib Maa külgetõmbejõud. Ajal, mil kasvupinnas on veest küllastumata, täidab neid poore õhk, mistõttu neid nimetatakse ka õhupoorideks. Sellised poorid paiknevad mullasõmerate vahel. Et nad on väga suured, nimetatakse neid ka makropoorideks. 2) Kapillaarsed poorid on poorid, mille läbimõõt on 1…10 µm; neis toimub vee kapillaarne liikumine ning nad paiknevad mullasõmerate sees. Just need poorid ongi kasvupinnases põhiliseks veehoidlaks. 3) Adsorbtsioonvee poorid on oma läbimõõdult kõige pisemad (alla 1 µm) ning neis olev vesi ei ole taimedele kättesaadav. Kapillaarveepoore ja adsorbtsioonvee poore nimetatakse mikropoorideks. Mikropooride ja makropooride mahuline vahekord on taimede kasvu ja elutegevuse seisukohalt väga oluline. Juurestikupiirkonnas peaks nende vahekord olema umbes 1:1. Struktuursuse ja poorsuse seosed:
annaabi.ee 
