tagajärgi. See on lugu, kuidas naine taas jalule saab peale rasket lahkuminekut. Kuidas ja mida ta tunneb ning kuidas õpib peale suurt masendust eluga edasi minema. Midagi uut ma küll raamatust teada otseselt ei saanud, kuid pani mõtlema kui hullusti võib mõjuda lahkuminek pärast 15st koos oldud aastat ja jäämine päevapealt kahe lapsega üksikemaks. Pealegi kuidas lihtsalt peale nii pikki koos veedetuid aastaid armastus kaob ning üks osapool loob uue suhte ning jätab pere maha.
Tema unistuste Vargamäe jäi järjest kaugemaks ja kaugemaks vajudes unustusse suure töökuhja kõrval ,"unistuste Vargamäele" polnud enam tema üle mõtisklemiseks nagu aegagi antud. Lõpuks asendus "unistuste Vargamäe" meelenukruse ning hingeahistusega ehk tegelikkusega- tõsioluga ,et Andres ei saagi valmis oma "unistuste Vargamäge" . Pärast kõiki neid aastaid töörabamist ,Pearuga nääklemist, Vargamäel veedetuid hetki tundus Andresele esimest korda elus ,et ta ei suuda seda enam, et tema "Vargamägi" on vaid illusioon ja selle teostamine on talle üksinda ülejõu käiv ,teostamatu. Andresele tundus ,et ta on jõuetu oma eluaseme ja tema soode ,rabade ,põldude ja metsade ees ,mis nüüd vastupidiselt temast endast üle käivad , kuigi polnud see alati niiviisi olnud ,vanasti oli tema põldude ja metsade peremees, ei takistanud teda seal tegutsemast isegi vanajumal ise.
Süüdistaja peamine kõneaine oli Wilde'i homoseksuaalsus. Lisaks moraalsele hävimisele kannatas ka tema majanduslik olukord, mis päädis laostumisega. Vanglas pidi tegema rasket tööd ning tema ees ei tuntud mitte mingit aukartust. Näiteks kui ta ema suri, siis ei lastud meest matustelegi. Vanglaaastad aga mõjutasid Wilde'i positiivselt, ta sai võitu lodevusest ning hiljem, kui reziim leevenes, sai tegeleda ka loominguga. Pärast vangis veedetuid aastaid otsustas suunduda Prantsusmaale. Lõpetas ühe proosateksti ,,Sügavusest", mida peetakse maailma kõige pikemaks armastuskirjaks. See oli kirjutatud Alfredile. Samuti kirjutas ,,Readingu vangla ballaadi", andes ülevaate olust vanglas. Naine ja lapsed Oscariga Prantsumaale ei läinud. Prantsusmaal hakkavad teda vaevama tervisehädad, mille ravi on kirjaniku jaoks liiga kulukas. Ta sureb aastal 1900.