Tõde ja Õigus II Terve tekst
Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka.
Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate
kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud
heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule
ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse
vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi.
Valitses mingisugune hall ükskõiksus, kuigi kippus värisema kogu kehakude, -- kas vältimatust
pelust või loodetavast suurest õnnest, kes seda teab.
Vahetevahel tonksas ta saapakontsaga vastu pingi alla pistetud kasti, nagu kardaks ta selle
kadu, sest kast oli ju ainuke omane asi selles võõras ümbruses ja tema sisemus varjas
esemeid, mis Indrekule lähedased. Ja igakord, kui ta leidis, et kast seisab vääramata oma
annaabi.ee 
