vaesele hädalisele klaasi vett tuua, siis olid häbiposti trepiastmed niivõrd seotud häbi ja alatusega, et juba üksnes sellest oleks jätkunud, et halastajat samaariameest tagasi tõrjuda. Mõne minuti järel laskis Quasimodo meeleheitliku pilgu üle rahva käia ja hüüdis veelgi südantlõhestavama häälega: «Juua!» Kõik plahvatasid naerma. «Säh, joo!» karjus Robin Poussepain ja viskas talle näkku rentslis vedelnud käsna. «Säh, vastik kurt! Teen sulle välja!» Keegi naine virutas talle kiviga pähe: «Et sa meid öösel oma neetud kellaga enam üles ei ajaks!» «Noh, poju!» kriiskas üks jalutu ja püüdis teda oma karguga tabada. «Kas sa oma kirikutornist meid ikka veel nõiduda mõtled?» «Säh, joo sellest topsist!» hüüdis üks mees ja lennutas talle katkise kruusi vastu rindu. «Läksid mu naisest ainult mööda, kui ta last kandis, ja kohe sündis tal kahe peaga laps!»
enam ei leia. Arvasin, et saen öösi augu valmis ja lähen, kui taat on parajasti purjus; ja ma uskusin, et ta nina viltu võtab. Olin nii mõttes, et ei märganudki, kui kauaks ma paati jäin. Viimaks vanamees hõikas ja küsis, kas ma olin magama jäänud või uppunud. Viisin asjad kõik onni ja siis oligi peaaegu pime. Sel ajal, kui ma õhtuks süüa keetsin, rüüpas vanamees paar korda, sulas üles ja hakkas jälle lärmama. Ta oli linnas ka purjus olnud ja oli öö otsa rentslis vedelnud. Seda nägu ta oligi. Mõni oleks arvpnud, et ta oli Aadam: paistis teine üleni mullast tehtud.-Iga kord, kui märjuke hakkas mõjuma, kippus ta valitsuse kallale. Seekord ta ütles: «Seda hüütakse valitsuseks! Pruugib seda vaid kord vaadata, ja kohe on näha, mis see on. Seadused on sihukesed, et inimeselt võetakse poeg ara, -- inimese lihane poeg, kellega tal on niipalju vaeva ja muret ja igasugu kulu olnud. Jah, parajasti kui inimene on viimaks
annaabi.ee 
