com/watch?v=Gnl1vuwjHto LCD – Liquid Crystal Display: Algsed LCD kuvarid olid mõeldud kasutamiseks sülearvutites kuna nad tarbisid pea 10x vähem voolu kui CRT kuvarid. Peale selle olid nad kergemad ja väiksemad. Kasutusele tulid nad juba 1990 aastate alguses, kuid olid väga kallid ja nende pildi kvaliteet oli halvem kui CRT kuvaritel. Alles 2000 aastate alguseks hakkasid nad domineerima turgu. LCD monitorid kasutavad kahte polariseerivat materjali koos vedelkristall lahusega. Kui vedelkristallile rakendada voolu, hakkavad kristallid ümberpaigutuma nii, et valgus pääseb läbi. Selle abil saame kuvada pilti. Samas on LCD ekraanidel vaja aga taustavalgustust, kuna vedelkristall ise ei eralda valgust. See tingib selle, et LCD puhul ei ole nii head kontrastid ja nii head mustad värvid, kui CRT kuvaril. Valgus paistab kolmele põhivärvilisele filtrile, mis moodustavad ühe piksli. https://www.youtube.com/watch?v=0B79dGR19Tg Plasma kuvarid:
vedelkristalli alad kujutavad tausta. Elektroodidelt pinge kõrvaldamisel taastub algne regulaarne kristalliline struktuur ja kaob kontrast üksikute alade vahel. Kujutise kontrastsuse tõstmiseks paigutatakse sageli paneeli taha valgusallikad, milledest kiirguv valgus kas jõuab vaatleja silma või mitte (tagantvalgustusega vedelkristallpaneelid). Teise meetodi puhul tekitatakse kujutis vedelkristallpaneelis tvistefekti esilekutsumisega. Kui vedelkristallile rakendatakse väline elektriväli, siis vedelkristalli läbiva polariseeritud valguse polarisatsioonitasapind pöördub (sõltuvalt ainest, kas 90 kraadi või 270 kraadi võrra). Kuvapaneel kujutab endast sellisel juhul kaht polaroidplaati, mille vahel asub vedelkristalli kiht. Polaroidplaatide valguse polarisatsioonitasapinnad on teineteisega risti, mistõttu neile langev valgus plaate ei läbi. Kuid tänu
annaabi.ee 
