tunda seda daami, kes Ranevskaja olema peaks. Ta kandis peeneidkleite ja nägi välja nagu daam välja peab nägema. Lopahhinit mängiv Mait Malmsten on juba ise härrasmehelik ja väljapeetud inimene, ning temal oli seda osa võib olla lihtsamgi mängida. Teksapükse ja punaseid kingi kandes nägi ta välja veneuusrikkana küll. Vaatamist vääriv on ka harriet Toompere roll. Uskumatult osavalt tehtud mustkunstitrikid tegid isegi Jürgen Veberile ära. Jepihhodovit mängiv Jan Uuspõld oli koomiline, mõjus nagu kloun. Tema tegelane oli värvikas ja huvitav. Tema oligi tegelikult see kes selle etenduse komöödiaks muutis. Etenduse kunstnikuks oli Ervin Õunapuu, kes oli lava teinud mitmetasandiliseks. Häirivaks olid metalltrossid, millega lava mitmetasandiliseks tehti, näiteks nendest tagapool toimiv oli häiritud. Minu jaoks muutus etenduse lõpp kuidagi igavaks ja pikaks, sest kui nad hakkasid
mõõnas, koost lagunes, haaratuna üleloomulikust, mustast keerisest, milleni sa ei jõudnud, mida sa ei suutnud kammitseda; mis tähendas, kui nägu, mis äsja veel hingas ning oli Mina ja kandis nime, muutus äkki nimetuks, tardunud maskiks... Kuidas sai seletada seda mõttetust, mässavat jõuetust... ja mida oli siin seletada?" (Ravic'i mõtted kaotatud patsiendist, Veber) Lk 19 ,,Iial ei ole keegi küllalt karastatud. Võib üksnes paljuga harjuda." (Ravic Veberile) Lk 22 ,,Liiga valju? Mis oli liiga valju? Ainult vaikus. Vaikus, milles praksatasid lõhki nagu õhutühjas ruumis." (Ravic) /---/ ,,Pillamine! Vana prantsuse hirm. Milleks säästa? Sind ju ka ei säästeta." (Ravic Rolande'le) Lk 25 ,,Peeglis nägi ta oma nägu. Paar tundi tagasi oli ta juba siin sedaviisi seisnud. Vahepeal oli üks inimene surnud. Midagi erilist selles ei olnud. Iga hetk suri tuhandeid inimesi. Selle kohta peeti statistikat. Ka selles polnud midagi erilist
annaabi.ee 
