Magus joovastus tõusis talle pähe. Lähemal silmapilgul oli «kuritegu» tehtud. Gabriel surus oma kuumad tuksuvad huuled uinuja soojale pehmele suule, esiti õrnalt, vaevalt puutudes, siis ikka tugevamini: üheainsa tilga oli ta õnnekarikast rüübata tahtnud, aga ta tundis, et janu kustutamatu oli! Uinuja kehast käis värin läbi. «Gabriel!» sosistasid ta tuksuvad huuled; siis lõi ta silmad lahti. Ta ei kohkunud Gabrieli kah-vatut, sügavat hingeerutust tunnistavat nägu enese üle nähes, vaid naeratas õnnelikult; nähtus ei olnud ju muud kui eelnenud unenäo järg ja Agnes arvas end ikka veel und nägevat. «Agnes!» kogeles Gabriel värisedes. «Anna andeks, ma olen eksinud.» Nüüd alles ärkas Agnes tõeliselt. Ühe krapsuga kargas ta asemelt üles. Gabriel jäi põlvitama, sasis neiu kätest kinni ja palus: «Anna andeks, anna andeks!» «Mis süüd pean ma andeks andma?» küsis Agnes tumeda häälega.
«Rutake, mehed!» üles ta tasa. «Kuu võb iga silmapilk väja tulla.» Mehed urisesid midagi vastuseks ja jäkasid kaevamist. Mõi aeg polnud midagi muud kuulda kui labidate kriginat, mis pildusid mulda ja liiva hauast väja. See oli väa üetooniline. Viimaks lõ labidas kõatades vastu puusäki ja paari minuti päast olid mehed 67 selle maapinnale vinnanud. Nad kangutasid labidaga kaane lahti, tõtsid laiba väja ja viskasid müsatades maha. Kuu ujus väja pilvede tagant ja valgustas kah-vatut näu. Kanderaam seati valmis, laip asetati sinna peale, kaeti vaibaga ja seoti köega raami küge1. Potter võttis suure taskunoa, lõikas ripneva köieotsa ära ja ütles: «Nüüd on see neetud töö tehtud, kondisaagija! Laduge veel viis välja või ta jääb siia.» «Õige jutt!» tähendas Indiaani Joe. «No kuulge, mis see siis tähendab?» küsis arst. «Te nõudsite oma tasu ette ja ma maksin leile.»
annaabi.ee 
