Lõpukõne
paar nädalat? Mhh? Nali naljaks. Kuid ajame vähe tõsisemat juttu ka. Me oleme
kaugele jõudnud. Palju läbi elanud ning seetõttu kiitust väärt. Ja ma ei mõtle ainult
kursuslasi. Pean silmas kogu töötajaskonda. Me oleme koos naernud, pead
murdnud, stressi talunud ja ehk isegi pisaraid valanud. Kõik see on meid ainult
tugevamaks muutnud.
Tee oli raske ning kurbusega pean teatama, üha raskemaks see tee meil läheb. Kuid
mis ma halvast vatran, vaatleme ikka positiivset külge. Hariduse baas olemas. Kellel
soov ja huvi. Võimalus minna edasi õppima. Ja ega see tee meil viimne lahkuminek
ole. Kindlalt juhtume üksteisega tänaval kokku või ühine edasine koolitee. Meestel
veel sõjavägi, kus suur zans üksteist jälle kohata.
Selle kursuse edukuses täname me Pärnumaa Kutsehariduskeskuse imepäraseid
õpetajaid, töölisi ning muidugi ka riiki, kes on aidanud üles ehitada selle toreda
õpilaskodu
annaabi.ee 
