E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
kohut oleksid täitnud; ühtlasi tõotas ta pühalikult Agnest «lõukoera suust» välja kiskuda,
niipea kui laialipillatud mõisamehed jälle koos on. Avaldas keegi imestust, et Hans Risbiter,
kes kaksteistkümmend venelast ara tapnud, ise ilma vähemagi kriimustuseta oli pääsenud, siis
tõmbas Hans õlad kõrgele ja andis märku, et tema vehklemiskunstis kaunis kõrgele pulgale
olla jõudnud. Ivo kirju-vatilisi sõjamehi nähes, kes ju enamasti endised talupojad ja pärisorjad
olid, kräsutas junkur Hans nina ja ütles põlgavalt: «Ma tahan Matsi nime kända, kui need
lurjused venelasi silmaga on näinud.»
355
«Mitte ainult näinud, vaid ka võitnud,» õiendas bürgermeister Sandstede.
«Kenad võitjad!» pilkas Risbiter. «Andke mulle kümme tublit mõisameest ja ma kihutan
kogu selle kodukoonlaste karja ülepeakaela merre.»