Soren Kierkegaard
niipalju, et sõdida pärast vastu sellele muljele, mille ta endast oli jätnud, tehes endast argise
kuju. Kuid siinkohal on kindlasti tegu enesepettusega, ta tegi kõike ainult selleks, et olla
vahepeal inimene ja mitte igavene kanseleinõunik.
Kirkegaardil olid peale noorukiiga väljakujunenud isikuomadused, mis koondusid kahes
põhilises suunas: peaaegu idamaise olemusega pieteedisõltuvus ja sügav tung ning reibas
valmisolek tuua välja vasuolusid.
Kierkegaardi esimene teos ilmus 1838 aastal, oma loometee alguses võib märgata üht
iseloomuomadust, mis on tähtis kogu ta loominguprotsessi jaoks. Ta ei olnud nimelt kõigest
kristlikust armastuseideaalist hoolimata humaane natuur. Ta nägi kerge vaevaga oma terava
mõistuse tõttu kõrvalekaldeid ideaalist ning materdas need naeru ja pilkamisega maha, ilma et
oleks tõsisemalt proovinud näha asja vastaspoole mätta otsast.
4