JOHNATAN LIVINGSTONE MERIKAJAKAS
Ta piinad ja
otsusekindlus kadusid.
Lühikesed tiivad! Pussid nagu pistrikul! See ongi lahendus! Heldeke, et lind vöib nii juhm olla! Vajasin vaid
vaiksemaid tiibu, oleksin pidanud kokku tõmbama suurema osa kandepinnast ja aina sumama
vigursööstudes. Lõigatud tiivad hakkavad lõikama!
Kohe kruvis ta ennast kahe tuhande jalani tõrvmustast merest ning vähimagi huku- või äpardusaimeta,
tirinud tiivanukid kindlalt vastu keha, jättes vaid pisut pistodalikku teravust riivama vastuvuhisevat õhku,
viskus ta vertikaalselt sügavikku.
Õhuvool kõmas kui äikesemürin ta kõrvus, - seitsekümmend miili ... üheksakümmend ... sada
kakskümmend ... kiirus aina kasvas. Ent isegi kiiruse kahekordistudes polnud surve tiivaotstele niigi tugev
kui varemalt tühise seitsmekümnemiilise puhul.
Ta pilutas silmi vastu tuuleseina ja juubeldas. Sada nelikümmend tunnis! Ja keha kuuletus täielikult.
annaabi.ee 
